Kokkupandav hoone taasavastatud: näitus Minskis näitab SDV elukultuuri!

Kokkupandav hoone taasavastatud: näitus Minskis näitab SDV elukultuuri!

Näitust “Elamukompleks” esitletakse praegu Potsdami südames, muljetavaldavas näitusepaigas Minskis. See käsitleb SDV sotsialistlikku ehitust, eriti kokkupandavaid hooneid, mis ehitati massiliselt aastatel 1957–1990. Näitust saab külastada kuni 8. veebruarini 2026 ja see annab ülevaate kokkupandavate ehituse kultuurilistest ja arhitektuurilistest mõõtmetest. Sissepääsupilet maksab 10 eurot (alandatud 8 eurot) ja kuu viimasel pühapäeval on sissepääs isegi tasuta, teatab [rbb24](https://www.rbb24.de/kultur/beiktion/2025/09/potsdam-minsk-börse-wohnplex- Plattenbau-ddr.html).

Saadet kureerib Kito Nedo ja see näitab 50 tööd kokku 22 kunstnikult. Need kunstnikud lähenevad teemale erinevalt. Märkimisväärsete tööde hulka kuulub Markus Draperi “Grauzone”, mis kasutab kokkupandavate hoonete tsinkmudeleid, et muljetavaldavalt valgustada samanimelise tüpoloogia esteetikat. Sabine Moritz mõtiskleb oma lapsepõlvest Jena asulas Lobedas oma teoses “Lobeda” (1991–94), Manfred Pernice’i teoses “Inetu Luise” (2004) aga Berlin-Mittes asuva üürikorterilaadse paneelmaja ajalugu.

Kultuurivaidlused ja arusaamade muutumine

Näitus käsitleb ka taasühinemise järgseid sotsiaalseid muutusi. Kui algselt nähti kokkupandavaid hooneid eluasemepuuduse lahendusena ja sotsiaalse võrdsuse väljendusena, siis Berliini müüri langemise järel muutus nende arusaam sotsiaalseks häbimärgiks. SDV-s ehitati elamispinna õiglase jaotuse tagamiseks ligikaudu 1,9 miljonit uut paneelkorterit. See kiiresti ja odavalt rakendatud ehitusmeetod vältis muuhulgas Teise maailmasõja järgseid ületamatuid eluasemepuuduse probleeme, nagu selgitab ZDF.

Kokkupandavate hoonete tunnuseks oli nõue, et osa ehituseelarvest tuli kasutada hoones kunsti tegemiseks. Need kunstiteosed kandsid sageli poliitilisi sõnumeid ja on lahutamatult seotud Ida-Saksamaa identiteediga. Paljude kokkupandavate hoonete lammutamisel pärast müüri langemist on oht kaotada mitte ainult elamispind, vaid ka oluline osa Ida-Saksa arhitektuurist ja kultuurist, sest seinamaalingud ja mosaiigid olid sageli kogukonna sotsiaalset ühtekuuluvust sümboliseerivate hoonete lahutamatud osad.

Kokkupandavad hooned läbi aegade

Näitus “Elamukompleks” peegeldab ka praegust suundumust paneelelamurajoonide renoveerimisele ja taaselustamisele. Erinevaid asulaid on kaasajastatud ning need pakuvad vaatamata kritiseeritud üksluisusele tänapäeval kaasaegset elamismugavust tiheda konkurentsiga kinnisvaraturul. Kuigi paljud neist hoonetest jäid 1990. aastatel orvuks, kogevad need nüüd renessanssi, kuna need kujutavad endast taskukohaseid eluasemeid ülekuumenenud linnaturgudel, kuna arutelud kokkupandavate elamute tuleviku üle näitavad coolis.de.

Kokkuvõttes pakub näitus sügavat sissevaadet ajastusse ja arhitektuuri, mis sai sünonüümiks nii sotsiaalsele võrdsusele kui ka tänapäeva väljakutsetele. Kaassaated ja trükised pakuvad põhjalikku infot huvilistele külastajatele ning aitavad kaasa diskussioonile elementhoonete koha ja arengu üle tänapäeva ühiskonnas.