Tulekurat Charlottenburgis: mees süütab raamatukogu põlema!

Tulekurat Charlottenburgis: mees süütab raamatukogu põlema!

9. novembril 2025 leidis Charlottenburgis aset šokeeriv juhtum, kui politsei vahistas 35-aastase mehe pärast rasket süütamist. Päästeteenistus sai hoiatuse kella 12.10 paiku. aastal, kui Kurfürstendammil asuva Prantsuse Kultuurikeskuse avalikus raamatukogus puhkesid leegid. Kahtlustatav oli mitu raamatut kiirendiga üle valanud ja need põlema pannud. Õnneks suutsid kohalviibijad tulekahju tulekustutiga kiiresti kustutada, mistõttu vigastada ei saanud. Mees jäi sündmuskohale ja lasi end vastupanuta kinni võtta. Ta ütles, et raamatutes on ajaloosündmusi valesti esitatud. Pärast isiku tuvastamist viidi ta üle Riigi kriminaalpolitseiameti tuletõrjeosakonda, kuid hiljem vabastasid uurijad ta politsei tegevusest.

Prantsuse kultuurikeskusel, mille raamatukogus see juhtum aset leidis, on tormiline ajalugu. See asub endises elu- ja ärihoones aadressil Kurfürstendamm 211, mis ehitati 1897. aastal. Arhitektuurilise meistriteose kujundas historitsistlikus stiilis ehitusmeister Wilhelm Klopsch. Aja jooksul vahetas hoone sageli omanikku; muu hulgas juhtis seda Hans ja Wassili Luckhardti ja Alfons Ankeri arhitektuuribüroo, mis vastutas 1920. aastatel New Objectivity stiilis ümberkujundamise eest. 1948. aastal andis Briti sõjaväevalitsus hoone üle Prantsuse sõjaväevalitsusele, kes rajas sinna Prantsuse-Saksa kohtumise kultuurikeskuse. Kultuurikeskus avati ametlikult 21. aprillil 1950 ja on sellest ajast alates pakkunud selliseid rajatisi nagu Institut français Berlin, kino ja raamatukogu.

Kurfürstendammi ajalooline tähtsus

Kurfürstendamm on läbinud põneva arengu kui üks Berliini tähtsamaid tänavaid. 19. sajandil, eriti pärast aurutrammi avamist, arenes piirkond kiiresti ja seda iseloomustasid uhked üürimajad. Areng tõmbas ligi olulisi isiksusi ja puiestee kujunes kultuurikeskuseks, kuhu rajati kohvikud, meelelahutusasutused, kabareed ja teatrid. Theodor Fontane kirjeldas piirkonda 1892. aastal kui sparglipeenardega kõrbepanoraami, mis rõhutab drastilist muutust keskkonnas. Aastatel kuni 1905 loodi “Kurfürstendammi arhitektuur”, millel on nii positiivseid kui ka negatiivseid varjundeid.

Kuigi Kurfürstendammi elanike arv kasvas pidevalt, oli juutide elanikkond sel ajal märkimisväärne, umbes 25% elanikest. Kurfürstendamm ei olnud mitte ainult eluruum, vaid ka seltskonnaelu koht, kus kunstnikud ja intellektuaalid kohtusid, eriti Café des Westensis. Piirkonda iseloomustasid lõppkokkuvõttes ka silmapaistvad sündmused ja arengud, nagu kaubamajade ehitamine, mis muutis puiestee populaarseks ostukeskuseks.

Praeguseid sündmusi silmas pidades saab selgeks, kui olulised on sellised kultuuriasutused nagu Maison de France ajaloolise pärandi ja kultuurilise identiteedi säilitamisel Berliinis. Selline juhtum avab vanu haavu ja näitab, et dialoog käsitletavatel ajaloolistel teemadel on kultuurilise mitmekesisuse kaitsmisel ja edendamisel keskse tähtsusega.