Punane maja: emotsionaalne tükk Türgi külalistöötajatest

Punane maja: emotsionaalne tükk Türgi külalistöötajatest

11. oktoobril 2025 tähistas Berliinis asuv Maxim Gorki teater lavastuse “Punase maja” esilinastust Ersan Mondtagi režissöör. See etendus heidab valgust Türgi töötajate ja naiste elu tegelikkusele Saksamaal, kes elasid 1960. ja 1970. aastatel endises naiste ühiselamus. Pealkiri viitab Stresemannstrasse'il olevale “Punasele majale”, mis oli rändajate majutus ja sümboliseeris samal ajal nende saatust. Lavastus avab Gorki teatris sel aastal sügisel salongi ja käsitleb nende naiste lugusid võimsalt.

Lavastuses kõnnivad neli näitlejanna mängitud vana daami üle lava ja astuvad publikuga silmitsi küsimusega: "Kas sa oled mu lapselaps?" Režissööri valik kasutada õuduste esteetikat kujutab endast nende naiste biograafiaid kaugele, kuid toob endaga kaasa kriitilised kommentaarid emotsionaalse sügavuse puudumise kohta. Naiste lood on esitatud lühikestes biograafilistes portreedes, millest mõned on paigutatud üksteise järel, mis tähendab, et individuaalseid saatusi ei eristata vaevalt. Anatoolia naiste koor, kes etenduse ajal Türgi armastuslaule laulab, on mõeldud emotsionaalsete aspektide rõhutamiseks, kuid ei saa lavastuse puudusi täielikult kompenseerida.

Isiklikud lood kontekstis

Autor Emine Sevgi Özdamar, kes ise elas ühes neist punastest majadest 1960ndate aastate keskel 18-aastaselt, registreeris oma kogemused autobiograafilistes teostes. Telefunkeni heaks töötanud Özdamar mäletab oma aega montaažiliinil, mis leidis, et ta oli pingul, kuid kujundav. Lisaks tema tööle kella 18.00–14.00. - 2,28 palga eest tunni eest - ta oli suunatud näitlejanna karjäärile ja leidis kodujuhi Vasif Öngörenilt, kommunistilt ja Brechti väljavalitult tuge. Tema kogemusi töödeldi tema raamatus “Kuldse sarve sild”, mis pakub sügavat teavet rändajate naiste kogemusest.

Punane maja ei olnud mitte ainult majutus umbes 150 erinevast elukutsest ja taustast pärit naisele, vaid see oli ka koht, kus jagada ja koos elada. Vaatamata välismaal elamise väljakutsetele võtsid naised oma lugudes kokku ja ühendasid traditsioonilised ja kaasaegsed väärtused. Need mitmekesised asutused ja naiste konfliktid kajastavad rände tegelikkust ja sellises keskkonnas tekkivaid keerulisi suhteid.

Pilk tööjõu rände ajaloole

Lavastuse tausta paremaks mõistmiseks on oluline vaadata Türgi tööjõu rände ajalugu Saksamaale. 1961. aastal allkirjastati värbamisleping Saksamaa Föderaalse Vabariigi (FRG) ja Türgi vahel, mille aluseks oli töötajate värbamise alus. Järgnevatel aastatel tulid arvukad rändajad, paljud neist naised, Saksamaale, et täita Saksa tööstuses suurt nõudlust. Need rändliikumised olid põimitud 1950ndatel alanud Saksamaa Föderaalse Vabariigi majandusliku stabiliseerimisse. 1973. aastaks taotlesid Saksamaa ettevõtted Türgist 867 000 töötajat, kellest märkimisväärne osa olid naised.

Vaatamata esialgsetele lootustele ja võimalustele oli paljude rändajate reaalsus sageli raske töö ja rügemendiga elu, sageli kollektiivses majutuskohas, mis pakkus vähe privaatsust. Integreerimise väljakutsed ja sotsiaalse identiteedi uurimine on tänapäeval olulised teemad. Nende naiste keerulised ja traagilised lood pole mitte ainult Saksamaa ajaloo, vaid ka kaasaegse ühiskonna osa.

Näitus, mis toimub Palais Am Festungsgrabenis asuva sügisesalongi osana, pakub diferentseerunud ja isiklikumaid vaatenurki ning toob esile selles kontekstis elavate naiste individuaalse ajalugu. Püüdes neid lugusid teatris edastada, on endiselt väljakutse, mis juhib tähelepanu rändajate mitmekesistele kogemustele ja mälestustele ning paljastab mõiste „külalistöö” taga olevad sügavad haavad.