Rünnakud varjupaigaõiguse vastu: turvalisus või purunenud seadus?

Veröffentlicht:

Von:

In diesem Artikel wird die Bedeutung der Genfer Flüchtlingskonvention und der europäischen Menschenrechtsgarantien beleuchtet. Angesichts der aktuellen politischen Rhetorik in Deutschland, die auf Grenzschließungen und die Aushöhlung dieser Rechte abzielt, wird die rechtliche Verantwortung der EU und die Rolle nationaler Gesetze kritisch hinterfragt. Erfahren Sie mehr über die Auswirkungen dieser Entwicklungen auf die Rechtsstaatlichkeit und die europäische Gemeinschaft.
Selles artiklis rõhutatakse Genfi pagulaskonventsiooni ja Euroopa inimõiguste garantiide tähtsust. Pidades silmas praegust Saksamaa poliitilist retoorikat, mille eesmärk on piiride sulgemine ja nendest õigustest õõnestamine, seatakse kriitiliselt kahtluse alla ELi õiguslik vastutus ja riiklike seaduste roll. Lisateave nende arengute mõju kohta õigusriigile ja Euroopa kogukonnale. (Symbolbild/MB)

arutelu Euroopa varjupaigaõiguse üle: Saksamaa õigusriigi riskantne protsess

Varjupaiga ütluste õigusraamistik on Saksamaal ja Euroopas juba ammu kindlaks määratud. Genfi pagulaskonventsioon ja Euroopa inimõiguste konventsioon esindavad olulisi vahendeid, mis tagavad pagulaste kaitse. Saksamaal reguleerib seda kaitset põhiseaduse artikliga 16A, poliitiline tagakiusamine andis õiguse varjupaigale. Need seadused on üliolulised, et tagada ohus olevate inimeste põhiõigused.

Kuumutatud arutelu on viimastel nädalatel puhkenud. Juhtivad poliitikud, sealhulgas liidu boss Friedrich Merz ja tema parlamendirühma asepresident Jens Spahn, on nõudnud varjupaigataotlejate õigusi õõnestada drastiliste piiride sulgemise ja erakordsete eeskirjade kehtestamise kaudu. Need poliitikud ei taha mitte ainult ignoreerida olemasolevat seadust, vaid toetavad isegi "hädaolukorra" selgitust piirides, mis pole mitte ainult juriidiliselt problemaatiline, vaid ka eetiliselt küsitav.

Sellise "hädaolukorra" kasutuselevõtt tähendaks, et olemasolevad selged ja siduvad Euroopa õiguslikud sätted lükatakse teelt välja. Siiani on Euroopa Kohus selgeks teinud, et riiklik hädaolukord ei ole EL Law jt kohustused. võib küsida, mida võib näha ka hiljutistes kohtuotsustes selliste riikide nagu Ungari ja Poola vastu. Need hinnangud on näide sellest, kui oluline on rahvusvaheliste lepingute järgimine ja kuidas selline vastavus ei ole mitte ainult riiklikul, vaid ka Euroopa tasandil.

Poliitikute nõudmised ei tähenda mitte ainult olemasoleva õigusraamistiku rikkumist, vaid ähvardavad ka kultuurilisi ja sotsiaalseid kahjusid tekitada. Ankurdatud varjupaigaõigustest eemaldamisel võib olla jätkusuutlik mõju põgenike ja sisserändajate sotsiaalsele tajumisele, mis võib viia ühiskonnas suureneva jagunemiseni. On tähelepanuväärne, et mõned edasiviiv jõud on ühendatud õigete poliitiliste liikumistega, näiteks AFD, ja levitavad neid diskrediteerivaid narratiive.

Siin ilmneb mitte ainult juriidiline vaidlus, vaid ka põhitesti nende väärtuste jaoks, millel Saksa ühiskond põhineb. Seaduse ja tagakiusamise kaitse garantiid tuleb kaitsta ja kaitsta õigusriigi terviklikkuse säilitamiseks. Ajal, mil populistlikud voolud mõjutavad, on poliitilistes kontorites teenivate vastutus suurem kui kunagi varem.

Lõpuks võib öelda, et järgmine aeg on otsustav, kuidas Saksamaa ja ELi rändeprobleeme käsitlevad. Iga inimese paremale ja väärikuse hoidmine pole mitte ainult seaduslik pakkumine, vaid ka moraalne kohustus. Arutelu varjupaigaõiguse üle pole seetõttu mitte ainult seaduslik, vaid ka sotsiaalne väljakutse, mis võib riskida meie demokraatia väärtustega.