Kuidas mõjutab Saksamaa vaenulik poliitika vanemlike toetuste arutelu ja lastehoiuteenuseid? Isikliku kogemuse aruanne Šveitsist ja Berliinist.

Kuidas mõjutab Saksamaa vaenulik poliitika vanemlike toetuste arutelu ja lastehoiuteenuseid? Isikliku kogemuse aruanne Šveitsist ja Berliinist.

Kui perekondlik on Saksamaa? Seda küsimust arutatakse praegu intensiivselt. Arutelu tõukeks on perekonnaasjade ministeeriumi ettepanek kustutada paaridele vanemate toetus, mille maksustatav tulu on üle 150 000 euro. Selles kontekstis oli Tagesspiegel pealkirjaga: "Kes soovib ikkagi selles perekonnas lapsi?". Kommentaari autor juhib tähelepanu sellele, et probleem ületab palju vanemate toetuste kärpimise. Ta mainib päevahoiu keskustes ebapiisavat hooldust ja soolise palgalõhe kui edasisi aspekte.

Šveitsi naisena, kes on Berliinis elanud neli aastat, arvan, et selle linna perekonstruktsioonid on head, isegi Šveitsiga võrreldes peaaegu paradiis. Ehkki Šveits on üks rikkamaid riike maailmas, pole peredele rahalist tuge. UNICEFi uuringu kohaselt on Šveits peresõbralikkuse allosas, samas kui Saksamaa on vähemalt kuues uuritud 31 riigist. Siiski tahtsin ma lapsi. 2016. aasta lõpus sünnitasin oma poja Zürichis. Peaaegu 36 -aastaselt tundsin end selle seikluse jaoks valmis. Karjääri ja lapse ühilduvus tundus minu jaoks noores eas keeruline ja kindlasti pole ma selle murega üksi.

Aastal 2021 oli Šveitsi sündi kokkuvõte 1,52 lapsega naise kohta veidi alla ELi keskmise 1,53. Esimese lapse sündides keskmiselt 31,2 aastat oleme aga Euroopa vanimate emade hulgas. Pekip -kursusel vahetasin kolmekümnendates eluaastates ideid uneprobleemide, rinnaga toitmise ja mähkmete osas. Meie beebid ei olnud sel ajal vanemad kui pool aastat ja tegid oma esimesed katsed ülekuumenenud ruumis pöörleda.

Rahaline toetus lõpeb 98 päeva pärast sündi. Vähemalt kuus kuud pärast sündi naaseb enamik naisi tööle ja neil pole enam aega indekseerimiseks. Sellegipoolest oli meil privileeg lubada oma tööandjate heaks kiitnud pikemat tasustamata puhkust. Rasedus- ja sünnituspuhkused on 14 nädalat, mille jooksul naisel on seaduslikult õigus vähemalt 80 protsenti oma palgast. Alates 2021. aastast on isadel olnud ka kaks nädalat isapuhkusele. Enne seda oli see ainult päev või kaks. Pärast seda peatatakse rahaline toetus tavaliselt, välja arvatud juhul, kui tööandja või kodu on heldemad. Rasedus- ja sünnituspuhkus Zürichis oli 16 nädalat. Lõppude lõpuks on naistel sel ajal pärast sündi ja raseduse ajal vallandamise kaitset. Siiski ei ole vanemlikku toetust, vanemlikku puhkust või rasedus- ja sünnituspuhkust nagu Saksamaal. Moto on: töötage, kuni amniootiline kott lõhkeb.

Minu mõtted selle kohta, kuidas olla emaks olemine, ei olnud enne sündi eriti väljendunud. Lugesin ainult raamatut prantsuse lastest, kes väidetavalt magavad kolme kuu pärast. Olin veendunud, et mul õnnestub samamoodi. Lõppude lõpuks, pärast 14 -nädalast rasedus- ja sünnituspuhkust hea Šveitsi naisena naasesin igapäevasesse tööle. Šveitsis töötamine töötab sünniani, nagu poleks homme.

Kui mu poeg jõudis kolme kuu vanuseks, ei maganud ta ega olnud meil tavaline igapäevane rutiin. Sel hetkel tundus tööelu olevat kaugel. Minu ajalehele artiklite kirjutamine toimetajana tundus mõeldamatu. Õnneks hoidis mu tööandja minu töö kaheksa kuud vabalt. Sest alles pärast kolmandat kuud sain ma tõesti emaks olemist nautida. Mu poeg ja mina reisisime suurema osa ajast ja veetsime suve välibasseinis. Võtan hea meelega palga kaotuse ja lüngad oma vanas sättes.

Augustis pidin minema tagasi oma toimetusmeeskonna juurde. Paksu riistaga kurgus tõin oma lapse päevahoiule. Ma polnud veel selle eraldatuse jaoks valmis. Šveitsis tunnete end emana meenutades möödunud aegu Saksamaal, kui vanemlikku toetust ei olnud. Pole ime, et paljud mõtlevad sellele.

Õnneks oli mu poeg harjunud päevahoiu keskusega. Töötajad olid tundlikud ja võtsid palju aega. Umbes kahe nädala pärast suutsin jätta oma peaaegu kaheksa -kuulise lapse sinna ilma probleemideta. Sellegipoolest mõtlen mõnikord, kas see varajane väline hooldus mõjutab väikeste laste ohutut seondumist. Tegelikult on palju imikuid harjunud päevahoiukeskusega nelja kuu pärast.

Minu ja lastepsühhiaatri sõber

Hannes Bielas usub: "Hea hoolega ei tohiks see olla probleem - õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed." Hannes elas Zürichis pikka aega. Kui tema poeg oli üheksa kuud vana, otsustasid ta ja ta naine naasta Berliini. Ta ei suutnud ette kujutada, et kulutaks suure osa oma sissetulekust päevakeskusesse.

Suur osa minu palgast tuli ka minu poja hoolitsusest maha arvata. Ta külastas võrevoodi kaks päeva nädalas, mis maksis meile umbes 1000 eurot kuus - täiskohaga hooldamisel oleks see 2500 eurot. Pole üllatav, et seda pakkumist kasutab vaid vähesed inimesed, ehkki brutotulu 6500 eurot ja rohkem on täiesti normaalsed ning mõned on väiksema palgaga

Kommentare (0)